esimesest kuust

 hej!

räägin nüüd, kuidas on olnud kodulinna ja kooliga kohanemine.

minu kodu asub Kopenhaageni äärelinnas- väga hea asukoht. kodu lähedal on SUUR park, kus on megamõnus käia õhtuti jalutamas. lisaks selles pargis on ka lehmad ja lambad, mis oli mulle veits uskumatu algul. peaaegu kooli on kodust umb 15 min rattaga sõita. väga mõnus.

esimene nö koolipäev oli minu jaoks teiste vahetusõpilaste ja õppejuhiga koosolek, kust edasi liikusime kõikide 1.g tutvumisõhtule. peale väikest tervitust kõikidele lapsevanematele ja õpilastele jagati meid klassidesse ning tehti paar nimemängu. see oli minu jaoks päris jube -  ükski nimi ei kõlanud tuttavalt ega jäänud meelde ning tihti unustati mulle inglisekeeles selgitada, mis tegevus on. üldiselt ükski õpetaja ei teadnud, et neile vahetusõpilane tuleb ning pidin esimesed paar nädalat enne tunni algust kõikidele erinevatele õpetajale selgitama, kes ma selline olen ja kust tulen. õnneks võeti väga soojalt vastu. esimene nädal oligi rohkem üksteise tundma õppimiseks mõeldud ehk oli väga palju nime- ja koostöömänge. esimesed kaks päeva olid  väga hirmsad kui ma aus olen. mind ehmatas ära, et keegi ise ei julgenud rääkima tulla, nüüd tagasi vaadates saan aru, et asi oli lihtsalt kookoseteoorias. plus ka kindlasti see, et inglisekeeles rääkides ei ole paljud väga enesekindlad. kartsin täiega, et kõik juba leiavad endale kindlad inimesed ja jäängi gruppidest välja, kuid tegelt kardsid kõik seda veits. meil olid esimesed paar nädalat ka kindel istumisplaan, et kellelgi ei tekiks tunnet, et ei ole kellegagi istuda (väga nunnu minu arust). 

vahetusvend rääkis mulle juba enne esimest koolipäeva, et kooli jõudmiseks peab ületama mäe. tegelikult korrektne oleks kindlasti öelda küngas, aga noh kui hommikul kooli kihutad - see on kindla peale mägi. tulin siis peale esimest tutvumispäeva koolist koju (kui läksime ratastel koos vahetusemaga ja sõitsime ka väga rahulikult) ning kuulutasin, et tegemist ei ole kohe kindlasti mitte mingisuguse mäega. järgmine hommik kl 7.30 sain kahjuks aru, et vahetusvennal oli õigus. noh igatahes kõige raskem hetk igas hommikus on sealt üles väntamine, aga ülejäänud päev läheb enamasti palju sujuvamalt.

kolmapäeva päeval juba sain ühe tüdrukuga rohkem rääkida ning ta nägi seda kui võimalust inglisekeelt harjutada. mul oli nii kergendunud olla. sama päeva õhtul oli juba esimene pidu, milleks oli siis meie kooli puttefest. see on nagu eestlastel on rebaste ristimine. kõik 1.g õpilased peavad kandma valgeid särke, millele vanemate klasside õpilased kirjutavad ja joonistavad ning lõpuks neid särke ka rebitakse. pidu ise hakkas kl 16 ühe klassiõe juures ning sealt liikusime kõik koos edasi kooli lähedale parki. see oli esimene kord kui tundsin end klassi osana ja päriselt kaasatuna.  aga kolmapäeva õhtul sõitsin ma koju siis vurrudega ja paljude põnevate joonistustega särgis mis oli selja pealt katki rebitud. see päev oli suur kultuurišokk lihtsalt. esiteks kõik traditsioonid seoses särkidega ja teiseks üldsegi kolmapäeva pärastlõunal niimoodi pidutsemine. mulle tundus pisut ajuvaba, aga tegelt oli väga tore õhtu.

 reedel oli terve Kopenhaageni puttefest, mis toimus siis ühes väga suures pargis. jällegi alustasime klassiõe juures ning liikusime koos parki, kuid seal oli nii palju rahvast, et oli võimatu kedagi leida ehk lõpuks liikusime väikestes puntides. seal olid asjad pisut käest ära - väga palju purjus noori. mis mulle väga meeldis oli see, et seal olid  vabatahtlikud täiskasvanud, kes aitasid noortel koju saada või lihtsalt kuulasid, mis neil mureks on. veits aitas turvatunnet tekitada sellises suures segasumasuvilas. üks asi, mis oli minu meelest täiesti ajuvaba oli see, et minu juurde lihtsalt tuldi ja rebiti särk eest võtmetega katki. õnneks sain olukorra päris stiilselt lahendatud:) jällegi õhtu oli kokkuvõttes tore ja klass tekitas hoitud hygge tunde. 

muidu on nädalad siiamaani kiiresti kulgenud. koolis on praegu päris igav, sest õppime taani keeles ning enamustest asjadest ma lihtsalt ei saa aru. õnneks ei ole mulle mitte mingisuguseid ootusi seatud kooli ega õpetajate poolt. koolilõuna tuuakse kodust kaasa enamasti. koolis on ka puhvet, aga järjekord on alati megapikk ja hinnad on krõbedad. nädalavahetustel olen siiani käinud enamasti perega Kopenhaageni peal ringi kolamas ja veidi turistikamaid asju teinud. ja muidugi ka šoppamas:P

üks asi, mis on veel täiega silma jäänud on noorte stiil koolis. tüdruku tavaline outfit kooli oleks megalaiad mega low-waist viigipüksid, topike, õlakott (või kaks kui on keka) ja värvilised plätud. kõik püksid on alati liiga pikad ning alt seetõttu rebenenud ja see peabki nii olema. aga kuidagi moodi suudavad nad nende pükstega niimoodi rattaga sõita, et need ketiõliga kokku ei saaks ja üldsegi keti vahele ei jääks. minu taktika on siiamaani olnud sokid pükste peale tõmmata lihtsalt, aga neil on ju plätud jalas. igatahes üks suur müsteerium. ostin ka endale sellised püksid nüüd ja olen väga rahul! plätud jätan selleks aastaks veel vahele. seljakotiga ei näe mitte kedagi (peale minu vist) ringi käimas. ma ei mõista, kuidas kellelgi õlakotiga ebamugav ei ole eriti kui seal nii palju asju sees on.

aga selle kuu jooksul on ka raskemaid hetki olnud. näiteks väga raske päev oli minu jaoks Eesti taasiseseisvumisaastapäev, lihtsalt emotsioonid olid kõik väga laes. aga tuju tegi paremaks kamavahu söömine mu vahetusperega Eesti muusika saatel. üldiselt igatsen pere ja sõpru ja vahest ka seda kui lihtne lõik kodus oli, aga siis jõuan alati ikkagi järeldusele, et praegune uus ja põnev ja kohati ka keerulisem on see, mida tahan:) mind aitab kurva tuju vastu alati Põhja-Tallinna "Küsin endalt nõu", sest tegelikult kõik on hästi ja kõik on hea.

selline oli minu esimene kuu Taanis! kokkuvõtteks võin öelda, et kookoseteooria on kindlasti päris, noored pidutsevad nagu homset ei oleks ja kõigega on vaja lihtsalt aega anda ja ära harjuda.

knus! -minni